Leelo-Mai Aunbaum näitus “Taevakivid”

Taevakivid plakat

„Jõudes Maa atmosfääri, mille piiriks loetakse kokkuleppeliselt 100 kilomeetrit, kohtub sissetungija esmalt üksikute molekulidega, mis kleepuvad meteoori pinnale või siis põrkuvad sellelt tagasi.
Iga selline imepisike kokkupõrge rebib ja kuumutab pisut meteoori pinda ning pidurdab ja kulutab sissetungijat.
Atmosfääri hõre ülaosa ei avalda asteroidide ega komeetide liikumisele olulist mõju, kuid on piisavalt tihe selleks, et peatada mikrometeoroidide ja kosmilise tolmu teekond.
Suuremat keha nii lihtsalt ei peata ja nii satub see järjest tihedamasse atmosfääri kiirusel, mis ületab mitmekümnekordselt helikiiruse (343 m/s).
Meteooriga kohtub järjest rohkem ja rohkem gaasilisi molekule.
Ülehelikiirusel liikuva keha ette tekib vastavalt atmosfääri tihenemisele järjest tihenev tihenduslaine (ingl bow shock), mis surub kokku ja kuumutab atmosfääri moodustuvaid gaase.
Ülikuumad gaasid omakorda kuumutavad asteroidi pinda, ennekõike Maa- poolset, eesmist külge, mis sulab ja aurustub ning sedamööda ka kulub.
Sula materjal ja aur kanduvad meteoori külgedele ja taha, meteoorkeha “kiiluvette”, jäädes mõneks ajaks läbitud teekonda märkima.
Koos kuumenenud atmosfääriga kiirgavad sula ja aur veidi aega, pakkudes võimaluse näha öösel “langevaid tähti”.”