SÜNDMUSTE KAVA
  tagasi AVALEHELE
  SA Võru Kannel
  Töötajad
  Teenused
  Piletiinfo, SAALIPLAANID
  Kino Kannel
  "Võru Kandle teatriauhind"
  Võru Linnagalerii
  Harrastustegevus
  Külastaja meelespea
  Facebooki leht ja koostööpartnerid
  Sündmuste arhiiv
  Tagasivaateid
   
   
    SA Võru Kannel
Liiva 13, 65609 Vőru
Info: (+372) 78 68676, (+372) 78 68671
Faks: (+372) 78 68672
E-post: info@vorukannel.ee
 
Täna Kandles | Hooaja tippsündmused | Ürituste arhiiv

Kõik üritused
Ürituse nimi: KURESSAARE LINNATEATRI etendus "HIND"
Kuupäev: 02.02.2011
Kell: 19:00
Koht:
Ürituse kirjeldus:

Arthur Miller

"HIND"

Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.

Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan

Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.


Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...

Etendus on kahes vaatuses. Etenduse pikkus on 2 tundi ja 25 minutit.

*****

 

Postimees, 22. 10. 2010

Jaak Allik: rõõm heast teatrist, Kuressaarest

Jaak Allik, teatrikriitik

Aastas esietendub Eestis sadakond uut sõnalavastust. Meil on palju häid näitlejaid ja mõnedki osavad režissöörid. Ja ometi on etendusi, millelt väljudes tekib vaimse täiskõhu tunne, aasta jooksul vaid üksikuid.

Enamasti võib ka ennustada lavastajaid, kelle töödest seda loota on. Ja enamasti need lavastajad eriti sagedasti ei lavasta. Kui Heiti Pakk 2008. aastal tõi Endlas lavale Tom Stoppardi keerulise poliitilis-filosoofilise ajastu (1968!) draama «Rock’n Roll», siis tekkis tunne, et oleme ühe sellise režissööri juurde saanud. Oma teise lavastusega kutselises teatris – Arthur Milleri süvapsühholoogilise peredraamaga «Hind» – ta kinnitas seda usku.

Heiti Pakul (47) pole teatriharidust. Psühholoogiaõpingute kõrvalt Vanemuises, kui seal polnud enam süstemaatiliselt tegutsevat stuudiot, tehtud rolle (eelkõige meenub «nimiosa» Viljo Saldre lavastatud «Kassis, kes kõndis omapead» 1981), vaevalt et teatrihariduseks pidada saab. Kuigi võib arvata, et võimalus osaleda Rimma Kretšetova proovides (V. Arro «Kõrgeim määr» 1985) teatrihuviga üliõpilasel just mööda külge maha ei jooksnud.

Juba kogenud psühholoogi ja juhtimiskoolitajana pöördus Pakk teatri juurde 2002. aastal, alustades Endla näitlejatega projekti «Juhtimisteater». Möödus veel kuus aastat, enne kui ta «päristeatri» režiipulti usaldas minna.

Arusaadav lavastus

Paku mõlemat lavastust iseloomustab eelkõige arusaadavus. Vaataja saab aru, miks ja mida öelda tahtes on lavastaja valinud just selle näidendi, näitlejad saavad aru, mida nad räägivad ning mille väljendamiseks laval tegutsevad. Samas pole kumbki tekst kaugeltki mitte «lihtarusaadav». Nende mõistmiseks ja mõistetavaks tegemiseks peab lavastaja poolt olema tehtud üsna suur ja professionaalne töö, sest ka dialoogirežiiga tunduvad Pakul asjad küllaltki korras olevat.

«Hinda» on Eestis lavastatud varemgi (Vanemuises 1986, Rakvere teatris 1998), seekordse Kuressaare lavastuse tekst kõlab aga nagu täna kirjutatuna. Laval lahti rulluva vendadevahelise eludraama käivitavaks sündmuseks on ju olnud ärimehest isa pankrotistumine ning sellest (ka lastel) tulenenud eluaegsed hirmud vaesuse ja abituse ees.

Nagu autor, ei anna ka lavastaja ühelegi tegelasele lõplikku õigust ega mõista neist kedagi üheselt hukka, küll on ta aga võimendanud näidendis peituvat valusat psühholoogilist probleemi – soovi üksteisele «tõtt näkku öelda» koos partnerite sundimisega «tõele näkku vaatama».

Kuressaares pole teatavasti alalist näitetruppi, mistõttu ollakse sunnitud endale igaks lavastuseks uued näitlejad kutsuma. Viimastel aastatel on teater kasutanud seda «sundi» oskuslikult – tänu sisukale repertuaarivalikule on võimalus Kuressaare lavastustes kaasa teha hakanud muutuma köitvaks teiste teatrite parimaile.

Ja näitlejavaliku silma Heiti Pakul kahtlemata on. Guido Kangur teeb 89-aastase mööbli­kaupmehe Gregory Solomonina lõppeva teatriaasta ühe tipprolli. On nauditav vaadata, kuidas näitleja ise naudib oma mängu ja naudib kangelast, keda ta kujutama peab. Vana juut on Kanguril lihvitud viimse kui detailini, iga väikese jalatõste ja vaikse ohkenigi, rääkimata suurepärasest tekstiandmisest.

Kummalisel kombel muutub see professionaalne liigkasuvõtja meile isegi sümpaatseks, aga see on Kanguri üldisem «häda». See «etteheide» on loomulikult naljana öeldud, tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et pea kõik Kanguri viimastel aastatel tehtud tööd (ka lavastustes «Boulgakoff», «Leekrüübe», «Vombat», «Vassiljev ja Bubõr» jt) on säravad pärlid, tõelised teatrikunsti suurhetked.

Kanguri meisterlikkus teeb tema partnerite – politseinik Victori (Riho Kütsar) ja kirurg Walteri (Aarne Mägi) – ülesande vägagi raskeks. Esimeses vaatuses võtab Kütsar üsna kaua hoogu, et usutavuseni jõuda, dialoog Kanguriga tundub tema poolt olevat pisut pealispindne ja üheülbaline. Seda võimsam on aga murrang, mille Kütsari Victor teeb läbi teises vaatuses n-ö tõele otsa vaadates.  

Hea teater

Pedagoogilise instituudi režiiharidusega (1990) Aarne Mägi lausa üllatab temaga lavale tuleva isiksuse mastaapsusega ning ka veenvusega, millega ta õigustab ära näidendi neljast kangelasest moraalselt ehk siiski kõige kaheldavamal platvormil asuva tegelaskuju.

Oma pisut nurgelist mängumaneeri julgelt rõhutades ja kohati isegi hüsteeriliste vahenditega mängib Elina Reinold tüki ainsat naistegelast – politseinikust venna viskisõltlasest abikaasat. Ja on hinnatav, et näitlejanna ei lähe kusagil üle piiri, vaid loob psühholoogiliselt täpse, vägagi elutruu ja küllap paljudelegi saalisviibijaile äratundmisvalu tekitava kuju.

Lavastus lõpeb lausumisega, et kuni viimase hingetõmbeni me ei tea, mis on hea. Küllap see filosoofiliselt nii ongi, kuid õnneks seda, mis on teatris hea, suudavad arukad vaatajad siiski veel halvast eristada. Keila kultuurimaja täissaal võttis etenduse vastu väga pika aplausiga.

Vaid miljonilise riigitoetusega (mis on väiksem kui mõnele teisele teatrile 2011. aasta eelarvesse planeeritud kasv!) suudab Saaremaa teater aasta läbi pakkuda tõsist endassesüüvimisvõimalust mõtlevale osale publikust ning huvitavaid ülesandeid headele näitlejatele. On kahju, et napib raha müügi- ja reklaamitööks, mistõttu Keila kipubki jääma selle teatri idapoolseimaks levipiiriks.


 

Täpsem info/kontaktandmed:

Teatrisaalis.

Piletid hinnaga 100 EEK / 6,39 EUR ja 125 EEK / 7,99 EUR eelmüügis Võru Kultuurimaja Kannel kassas (tel: 78 686 76) ja Piletilevi müügipunktides.


<<Tagasi
 
Kultuurikalender
september 2019
E T K N R L P
            01
02 03 04 05 06 07 08
09 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30            
< augustokt >

Üritused e-postile: